Eesti metsad on tõeline aardelaegas, mis pakub igal sügishooajal rõõmu nii kogenud seenelistele kui ka neile, kes alles oma esimesi samme metsaradadel teevad. Seeneriik on aga tohutult mitmekesine ja kuigi enamik meist tunneb ära vaid need kõige tuntumad ja hinnatumad liigid, on metsaalused täis põnevaid eluvorme, millest paljud on söödavad, mõned aga eluohtlikud. Selles põhjalikus ülevaates keskendume seentele, mida igaüks meist peaks tundma, et metsakäik oleks nii nauditav kui ka ohutu. Ükskõik, kas olete korjamas seeni õhtuseks praadimiseks või lihtsalt nautimas metsa vaikust, on teadmised seente maailmast oskus, mis muudab iga metsaraja avastusretkeks.
Kuidas alustada seenelkäiku ja mida meeles pidada
Seenelkäik on Eesti kultuuris sügavalt juurdunud traditsioon, mis ühendab endas liikumise värskes õhus ja maitsva kõhutäie leidmise. Enne korvi haaramist ja metsa tormamist on siiski oluline meelde tuletada mõned kuldreeglid. Kõige tähtsam reegel kõlab: korja vaid neid seeni, milles oled 100% kindel. Kui kahtlus on kas või väike, jätke seen metsa. Looduses on palju liike, mis võivad välimuselt meenutada söögiseeni, kuid olla tegelikult mürgised.
Teiseks on oluline varustus. Lisaks mugavatele ja veekindlatele jalanõudele ning ilmastikukindlatele riietele peaks igal seenelisel olema kaasas korralik nuga ja võimalusel korv. Kilekottide kasutamist tuleks vältida, kuna neis muutuvad seened kiiresti pehmeks ja riknevad. Korv võimaldab seentel hingata ning säilitab nende tekstuuri paremini. Samuti on soovitatav omada nutitelefonis mõnd kvaliteetset määrajat või äppi, kuid ärge kunagi usaldage tehnoloogiat pimedalt – alati kontrollige tulemust mitme allika kaudu.
Kuninglikud puravikud: metsade kullafond
Puravikud on kahtlemata Eesti seeneriigi kõige austatumad esindajad. Nende lihav ja tihe tekstuur muudab nad ideaalseks nii värskelt praadimiseks, marineerimiseks kui ka kuivatamiseks. Puravikud on tuntud oma torukese-kujulise eoslehe allpinna poolest, mis eristab neid selgelt lehikseentest.
Harilik kivipuravik
Kivipuravik on tõeline gurmaanide lemmik. Sellel on tumepruun, sageli kergelt kleepuv kübar ja jäme, valkjas või helepruun jalg. Kivipuraviku liha on valge ega muutu lõikamisel värvi. See on seen, mida hindavad ka metsaelanikud, mistõttu võib sageli leida ussitanud isendeid – kui aga leiad puhta kivipuraviku, on see kui võit loteriis.
Sookask ja haavapuravik
Need kaks liiki on tuntud oma erksate kübaravärvide poolest. Haavapuravik on märgatavalt oranžika kuni punaka kübaraga ja selle jalg on kaetud tumedate soomustega. Lõikekohal muutub haavapuraviku liha kiiresti tumesiniseks või koguni mustaks – see on täiesti normaalne ja ei tähenda, et seen oleks mürgine. Sookask on aga oma heledama, pruunikas-hallika kübaraga tagasihoidlikum, kuid samuti suurepärane toiduseen.
Riisikad ja pilvikud: metsaaluste värvilised elanikud
Kui puravikud on kuningad, siis riisikad ja pilvikud on metsaaluse töökas ja arvukas rahvas. Need liigid pakuvad seenelisele võimalust täita korv kiiresti, kuid nõuavad ka veidi tähelepanelikumat lähenemist.
Riisikate maailm
Riisikatele on iseloomulik nende murdmisel või lõikamisel eralduv piimmahl. Mõnede liikide piimmahl on kibe või koguni põletavalt terav. Eestis hinnatuim riisikas on kahtlemata karvane riisikas ja tavaline sooriisikas. Oluline on teada, et enamik riisikaid vajab enne tarvitamist kupatamist, et eemaldada kibedus. Kupatamine tähendab seente keetmist rohkes vees vähemalt 10–15 minutit, seejärel vee ära valamist ja seente loputamist.
Pilvikute värviküllus
Pilvikud on seened, mida tunneb ära nende hapra ja kergesti murduva kübara järgi. Erinevalt riisikatest ei erita nad piimmahla. Pilvikuid on väga erinevates värvides: punaseid, kollaseid, rohelisi ja lillasid. Üldreeglina kehtib pilvikute kohta tarkus, et mida mahedama maitsega on toore pilviku tükike, seda kindlam on selle söödavus. Terava maitsega pilvikud on sageli kas mürgised või lihtsalt mittesöödavad oma kibeduse tõttu.
Kukeseened: kuldne klassika
Kukeseen on paljude eestlaste jaoks esimene seen, mida lapsena õpitakse tundma. See on suhteliselt ohutu ja kergesti tuvastatav seen, mida harva ussitab. Kukeseene tunneb ära tema lehterja kuju ja erkkollase värvuse järgi. Oluline on tähelepanu pöörata “valekukeseenele” – see on seen, mis sarnaneb väliselt kukeseenele, kuid selle eoslehed on tihedamad, peenemad ja tumedamad, ning jalg on sageli õõnes. Valekukeseen ei ole küll surmavalt mürgine, kuid see on maitsetu ja võib tekitada seedehäireid.
Kuidas teha vahet söödaval ja mürgisel?
See on küsimus, mis kummitab iga algajat seenelist. Eestis on mõned väga ohtlikud seened, mida tuleb iga hinnaga vältida.
- Valge ja roheline kärbseseen: Need on ühed maailma mürgiseimad seened. Need on välimuselt elegantsed, kuid sisaldavad surmavalt ohtlikke toksiine. Tunne nende jalal olevat seelikut ja jala põhjas paiknevat mugulat ehk “kotti”.
- Punane kärbseseen: Tõenäoliselt tuntuim seen, mida tunnevad kõik. See on küll mürgine, kuid tänu oma erksale punasele värvile ja valgetele täppidele on seda raske segi ajada söögiseentega.
- Tavavahelik: Kunagi peeti seda söödavaks, kuid tänapäeval on teada, et see kuhjub organismi ja võib pikema aja jooksul põhjustada eluohtlikke reaktsioone.
Oluline on alati kontrollida seene jalga. Paljud kärbseseened kasvavad nö “sokis” või tupe sees, mida on lihtne kahe silma vahele jätta, kui seene liiga maapinna lähedalt ära lõikate. Seetõttu on soovitatav seen pigem ettevaatlikult välja keerata, et näha kogu seene struktuuri.
Seened köögis: säilitamine ja valmistamine
Kui korv on täis, algab töö köögis. Seente puhastamine peaks algama juba metsas – eemaldage mullased jalaotsad ja suurem praht juba kohapeal. Kodus tuleks seened võimalikult kiiresti läbi vaadata. Kui kavatsete seeni kohe süüa, on praadimine või seenehoidiste tegemine suurepärane viis nende maitset nautida.
Kuivatamine on üks parimaid viise seente säilitamiseks. Kuivatatud puravikud annavad talvistele kastmetele ja suppidele sügava, metsase aroomi, mida värsked seened ei suuda pakkuda. Marineerimine on aga klassikaline meetod, mis sobib eriti hästi riisikatele ja pilvikutele. Ärge unustage, et seenehoidiseid ei tohiks kunagi liiga kaua hoida – isegi õigesti valmistatud hoidised võivad aastatega oma kvaliteeti kaotada.
Sagedamini esitatud küsimused seente kohta
Kas ussitanud seeni võib süüa?
Üldiselt soovitatakse ussitanud seeni mitte korjata. Ussid (tegelikult seene sääse vastsed) teevad seenesse käike ja eritavad sinna oma jääkaineid, mis võivad muuta seene maitset ja halvimal juhul põhjustada kergeid seedehäireid. Kui seen on vaid kergelt kahjustatud, võib ussitanud osa eemaldada, kuid tugevalt kahjustatud seened jätke metsa lagunema.
Kuidas ma tean, kas pean seent kupatama?
Kupatamine on vajalik kõigi kibeda maitsega seente puhul (nt enamik riisikaid). Kui te pole kindel, kas seen vajab kupatamist, kontrollige seda usaldusväärsest seeneraamatust. Üldreeglina vajavad kupatamist kõik seened, millel on piimmahl, välja arvatud mõned erandid nagu kuuseriisikas.
Mis on kõige ohutum seen algajale?
Kukeseen on vaieldamatult kõige ohutum ja lihtsamini äratuntav seen. Sellel praktiliselt puuduvad ohtlikud kaksikud, kui olete õppinud ära tundma valekukeseene. Ka puravikud on suhteliselt ohutud, kuna nende hulgas on väga vähe mürgiseid liike.
Kas seente korjamine rikub metsa?
Õige korjamistehnika puhul seened metsa ei riku. Seen ise on tegelikult vaid viljakeha, maa all asub seene “juurestik” ehk seeneniidistik. Seene eemaldamine ei kahjusta seeneniidistikku, kui te just ei tallu metsaalust liigselt kinni. Püüdke liikuda ettevaatlikult ja vältida sammaldunud pindade hävitamist.
Kui palju seeni tohib korraga korjata?
Eestis kehtib igaüheõigus, mis lubab metsas vabalt liikuda ja korjata metsaande. Siiski on heaks tavaks korjata ainult nii palju, kui jõuate ise ära tarbida või hoidistada. Ärge korjake loodust tühjaks, vaid jätke mõned seened ka metsaelanikele ja järgmiste seeneliste rõõmuks.
Loodusvaatlused ja seente roll ökosüsteemis
Seened ei ole lihtsalt toit, vaid kogu metsa ökosüsteemi kriitiline osa. Nad moodustavad puude juurtega sümbioosi, aidates puudel mullast vajalikke toitaineid kätte saada. Ilma seenteta ei oleks meie metsad nii lopsakad ja terved. Iga kord, kui kõnnite metsas, astute tegelikult hiiglasliku maa-aluse võrgustiku peal. See teadmine lisab seenelkäigule hoopis teise mõõtme – te ei ole enam lihtsalt toiduotsija, vaid osa suuremast looduslikust ringkäigust.
Lisaks toidupoolisele pakuvad seened elupaika putukatele ja on toiduks paljudele loomadele. Kui leiate metsas seene, mis on juba “söödud”, võtke seda kui märki rikkalikust elust teie ümber. Vaatluspäeviku pidamine, kuhu märgite üles, milliseid seeni te kohtasite ja millises metsatüübis need kasvasid, võib olla suurepärane hobi. See õpetab teid märkama erinevusi kuusikute, männikute ja segametsade vahel. Mõned seened eelistavadki kasvada vaid teatud puuliikide läheduses, mistõttu õppides tundma puid, õpite peagi ka paremini leidma nende “kaaslasi” ehk seeni. Olgu see siis kasepuravik kaskede all või haavapuravik haabade juures – loodus on täis mustreid, mida tasub tähele panna.
