„Ainult täna -30%“ või „viimane võimalus“ on tuttav tekst paljudele, kes veebipoodides või kaubanduskeskustes ringi vaatavad. Kui hinnasilt näitab, et 800 euro asemel maksab asi 600, tekib üsna kiiresti tunne, et 200 eurot sai justkui kokku hoitud. Aga kas 600 eurot kulutamata raha on ikka sääst?
Kui seda ostu enne allahindlust üldse plaanis ei olnud, on tegemist ikkagi 600-eurose väljaminekuga. Suuremate ostude puhul võib see tähendada, et järgmise palgapäevani jääb kontole vähem raha või tuleb mõni teine plaan edasi lükata.
Kui suurem ost tuleb ootamatult
Kõiki suuremaid väljaminekuid ei saa ette planeerida. Katki läinud külmkapp, auto remont või kodus ootamatult tekkinud probleem ei küsi, kas selleks kuuks on raha kõrvale pandud.
Kui säästudest kogu summat katta ei saa, hakatakse vahel vaatama, millised tarbimislaenu võimalused on, et võrrelda erinevaid variante ja nende kogukulu. Sellise otsuse puhul ei vaadata ainult seda, kui suur oleks igakuine makse, vaid ka intressi, lepingutasusid, perioodi ja kogu tagasimakstavat summat.
Näiteks 100-eurone kuumakse võib esmapilgul tunduda üsna jõukohane. Kui makse jaguneb kolmeks aastaks, on lihtne ka ette arvestada, kui suur summa selle perioodi jooksul kokku kulub. Nii on enne otsustamist selge, millise kuluga tuleb igakuises eelarves arvestada.
Allahindlus ei muuda ostu tasuta
Sooduspakkumiste puhul vaadatakse sageli esimest numbrit ehk seda, kui palju hinnast maha võeti. Tegelikult võiks vaadata hoopis seda, kui palju raha pärast ostu alles jääb.
Näiteks maksab uus telefon kampaania ajal 700 euro asemel 550 eurot. 150 eurot on küll hinnavõit, kuid 550 eurot tuleb ikkagi välja käia. Kui samal kuul on ees autoremondi, hambaravi või mõni muu suurem kulu, võib soodushinnaga ost pere eelarvesse päris korraliku augu teha.
Sama kehtib mööbli, kodutehnika ja muude kallimate ostude puhul. Lisaks hinnale võivad juurde tulla transport, paigaldus, lisatarvikud või hooldus. Odavam pesumasin ei pruugi näiteks enam nii odav tunduda, kui selle kohaletoomise ja paigalduse eest tuleb veel eraldi maksta.
Küsi endalt, kas ost oli üldse plaanis
Üks lihtne küsimus võib impulssostu päris kiiresti ära lõpetada: kas ma oleksin selle ostnud ka siis, kui seda praegu soodushinnaga ei pakutaks?
Kui vastus on ei, tasub ostuga vähemalt päev oodata. Paljud kampaaniad tekitavad kiireloomulisuse tunde, kuigi tegelikult ei ole vaja otsust kümne minutiga teha.
Teine küsimus on kasutus. Kui 1200-eurost köögiseadet kasutatakse iga päev kümme aastat, on selle roll pere eelarves hoopis teine kui 1200-eurosel ostul, mis mõne kuu pärast enam huvi ei paku.
Enne uut kohustust vaata vanad ka üle
Suurem ost võib panna vaatama otsa ka neile kohustustele, mis on juba aastaid igakuiselt kontolt maha läinud. Eriti siis, kui korraga on mitu väiksemat laenu või järelmaksu.
Mõnikord jõutakse suurema ostu peale mõeldes ka teemani refinantseerimine. Siis vaadatakse üle olemasolevad kohustused, nende tingimused ja see, kui palju need kokku kuus maksma lähevad. Alati ei tähenda see, et midagi peaks muutma – vahel ongi kasulik lihtsalt olemasolevad maksed korraks üle vaadata.
Hea pakkumine ei pruugi olla hea ost
Suuremate ostude puhul tasub allahindluse asemel vaadata natuke pikemat perioodi. Kui pärast 600-eurose ostu tegemist jääb kontole endiselt piisav puhver ning kõik tavapärased kulud on kaetud, on olukord üks. Kui sama ost tähendab järgmise kuu lõpuni väga ranget kokkuhoidu, on pilt teine.
Samuti tasub mõelda sellele, mida ost edasi lükkab. Kui uus televiisor tähendab, et järgmise paari kuu jooksul tuleb edasi lükata reis, koduremont või säästueesmärk, on sellel ostul tegelikult suurem mõju kui ainult hinnasildil olev summa.
Sooduspakkumised võivad olla väga kasulikud siis, kui ost oli juba varem plaanis ja hind on tõesti langenud. Kõige parem diil on sageli see, mille puhul saad pärast ostu rahulikult öelda, et said vajaliku asja hea hinnaga – mitte see, mille puhul lihtsalt kulutasid vähem, kui alguses oleksid kulutanud.
