Liisa Pakosta on Eestis tuntud haridusvaldkonna eestkõneleja, kelle vaated hariduse tulevikule panevad paljusid kaasa mõtlema. Tema seisukohad keskenduvad sellele, kuidas muuta Eesti haridussüsteem paindlikumaks, kaasavamaks ja tulevikule orienteeritumaks. Hariduse arendamine ei puuduta üksnes õpetajaid ja õpilasi, vaid kogu ühiskonda – alates lapsevanematest kuni tööandjateni. Seetõttu on oluline mõista, millised on peamised väljakutsed, millega Eesti haridus praegu silmitsi seisab, ja millised võimalused pakuvad lahendusi.
Eesti haridussüsteemi tänased väljakutsed
Eesti haridus on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud – meie õpilased saavutavad PISA testides tippkohti, õpetajad on üldiselt hästi ette valmistatud ja kooliharidus on kõigile kättesaadav. Kuid nendest tugevustest hoolimata on süsteemis mitmeid pingeid ja väljakutseid, mida tuleb lähiaastatel adresseerida. Liisa Pakosta tõdeb, et üks suurimaid probleeme on õpetajate puudus. Paljud kogenud pedagoogid on jõudmas pensioniikka, samas kui noori spetsialiste tuleb süsteemi liiga vähe.
Teine suur murekoht on koolisüsteemi killustatus. Väikestes maa- ja külakoolides on raske pakkuda kõigile õppijatele ühesugust õpetaset, kuna õppematerjalid, digivõimalused ja õpetajate koormused on väga erinevad. Lisaks avaldab mõju regionaalne ebavõrdsus ja see, kuidas erinevates piirkondades käsitletakse kooli rolli kogukonna keskse asutusena.
Liisa Pakosta nägemus tulevikukoolist
Pakosta on korduvalt rõhutanud, et tuleviku kooli edu võti seisneb tasakaalus traditsioonide ja innovatsiooni vahel. Ta leiab, et Eesti ei peaks loobuma oma tugevusest – põhjalikust aineõpetusest ja tugevatest akadeemilistest alustest –, kuid samas tuleb rohkem tähelepanu pöörata pehmetele väärtustele ja digioskustele.
Tema sõnul peaks iga kool pakkuma lapsele kasvukeskkonda, kus väärtustatakse uudishimu, koostööd ja kriitilist mõtlemist. Selle majandamiseks ei piisa vaid uute e-õppevahendite kasutuselevõtust, vaid vajalik on ka õpikäsituse muutus. Digivahendid peavad toetama õppimist, mitte muutuma eesmärgiks omaette.
Peamised arengusuunad, mida Liisa Pakosta välja toob
- Kaasav haridus: iga laps peab tundma, et talle on koolis ruumi ja mõistmist, sõltumata tema eripäradest või taustast.
- Õpetaja rolli muutus: õpetaja ei ole enam ainult teadmiste jagaja, vaid mentor ja juhendaja, kes suunab õppijat ise teadmisi avastama.
- Tulevikupädevused: koostöö-, suhtlemis- ja digioskused peavad olema hariduse lahutamatu osa, et valmistada noori ette tööturuks, mis muutub pidevalt.
- Koolijuhi tugevam roll: haridusasutuste juhid peavad olema uuendusmeelsed, suutma luua meeskondi ja motiveerida õpetajaid professionaalselt arenema.
Hariduse digipööre ja sotsiaalne tasakaal
Digiharidus on viimastel aastatel arenenud kiiresti. COVID-19 pandeemia tõi kaasa suure hüppe e-õppe kasutuselevõtus, kuid paljastas ka mitmeid nõrkusi – näiteks ebavõrdsed võimalused ligipääsuks internetile või tehnoloogiale. Pakosta rõhutab, et digipööre ei tähenda ainult arvutite ja tahvlite kasutamist; see eeldab kogu õppeprotsessi ümbermõtestamist.
Tema hinnangul tuleb tagada, et tehnoloogia ei suurendaks sotsiaalset kihistumist. Kõigile õpilastele peab olema tagatud võrdne võimalus õppida digikeskkonnas ning õpetajate koolitus peab käima käsikäes tehnoloogia arenguga.
Digihariduse rakendamise võtmetegurid
- Tugev õpetajate koolitusprogramm digioskuste arendamiseks.
- Õppetöö toetamine kvaliteetsete e-õppeplatvormidega, mis on kasutajasõbralikud ja sisult väärtuslikud.
- Kooli ja perede koostöö tugevdamine, et laps saaks vajalikku tuge ka kodus.
- Õpilaste teadlikkuse tõstmine küberohutusest ja internetikäitumisest.
Võrdsed võimalused ja hooliv koolikultuur
Liisa Pakosta on oma ametiajal rõhutanud, et haridus on tugeva ühiskonna alus, ja see alus peab olema õiglane. Lapsed, kelle vanemad elavad keerukates majanduslikes oludes, ei tohi jääda ilma kvaliteetsest haridusest. Selleks tuleb riigil ja kohalikel omavalitsustel teha koostööd, et tagada toetavad tugisüsteemid – koolipsühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja nõustajad.
Koolikultuuri kujundamisel on oluline roll austusel ja empaatial. Pakosta on väljendanud seisukohta, et õpilased peaksid kooli minnes tundma ennast turvaliselt ja väärtustatuna. See tähendab, et kiusamise ennetamine ning vaimse tervise toetamine peavad olema süsteemi loomulik osa, mitte ajutised projektid.
Kuidas toetada õpetajate ametit?
Õpetajate töö on ühiskonnas üks vastutusrikkamaid, kuid sageli ei peegeldu see palga ega töötingimuste tasemel. Liisa Pakosta on juhtinud tähelepanu, et õpetaja elukutse väärtustamine algab laiemast ühiskondlikust suhtumisest. Kui õpetajat peetakse lihtsalt õppetööd läbiviijaks, jääb töö motivatsioon ja kutsumus tagaplaanile. Kui aga näha õpetajat kui lapse arengu toetajat ja inspiratsiooniallikat, muutub kogu amet ka noortele atraktiivsemaks.
Pakosta on rõhutanud mitmeid samme, kuidas õpetajate ametit toetada:
- Luua paremaid karjäärivõimalusi ja paindlikke arenguteid õpetajatele.
- Toetada mentorluse ja kolleegidevahelise õppimise süsteemi koolides.
- Tõsta õpetajate töötasu vastavalt vastutusele ja töömahule.
- Arendada ühiskonna teadlikkust õpetaja rolli olulisusest.
KKK – korduma kippuvad küsimused Liisa Pakosta haridusteemadel
Milline on Liisa Pakosta peamine sõnum Eesti haridussüsteemi kohta?
Liisa Pakosta usub, et Eesti hariduse suurim väärtus on tugev akadeemiline baas, mida tuleb hoida ja toetada. Samal ajal rõhutab ta vajadust uuenduslikkuse, kaasatuse ja õpetajate toetamise järele, et haridus oleks jätkusuutlik ja tulevikku suunatud.
Kuidas võiks Eesti kool tõhusamalt toetada õpilaste vaimset tervist?
Pakosta leiab, et vaimse tervise küsimuste käsitlemine peaks olema kooli igapäevaelu osa, mitte eraldi teema. Õpilastel peab olema võimalus saada professionaalset tuge ja õpetajatel koolitust, et märgata stressi ja ülekoormuse märke.
Millised muutused on tema arvates ees digihariduses?
Ta prognoosib, et digiharidus muutub üha personaalsemaks, pakkudes igale õppurile kohandatud lahendusi. Samas peab tagama, et tehnoloogiline areng ei asendaks inimlikku kontakti ja õpetaja juhendamist.
Miks on oluline rääkida kaasavast haridusest?
Kaasav haridus tagab, et ükski laps ei tunne ennast kõrvalejäetuna. See aitab arendada empaatiat, sallivust ja koostöövalmidust, mis on olulised nii koolis kui ka ühiskonnas laiemalt.
Tulevikukool kui ühiskonna peegel
Liisa Pakosta sõnul on kooli roll palju enamat kui lihtsalt teadmiste edasiandmine. Kool on koht, kus kujunevad tulevased kodanikud, töötajad ja loojad. Kui kooli väärtused on suunatud hoolivusele, aususele ja väljendusvabadusele, kanduvad need põhimõtted üle ka ühiskonda. Seetõttu ei ole haridus lihtsalt üks poliitikavaldkond, vaid ühine vastutus, mis mõjutab Eesti tulevikku tervikuna.
Nii nagu Pakosta korduvalt rõhutab: haridus ei peaks pelgalt valmistama lapsi ette eksamiteks, vaid eluks endaks. See tähendab, et iga kool ja iga õpetaja annab oma panuse selleks, et Eesti oleks tark, hooliv ja uuendusmeelne riik ka aastakümnete pärast.
